VILISTLASTE ELU: Laura Paasi ja Liina Notta seiklused mitmel mandril

november 1, 2016 in meie kool

 

Iga kool on millegi poolest tuntud ja eriline, olles aastatega kujundanud omad traditsioonid. Nende aluseks on aga inimesed, kes seal töötavad ja õpivad. Lisaks käesoleval ajahetkel haridust omandamas ning seda õpetamas olevatele inimestele väärtustab ja tunneb haridusasutus suurt huvi ka oma vilistlaste käekäigu vastu. Uurisime Suure-Jaani Gümnaasiumi vilistlaste Laura Paasi ja Liina Notta käest millega on nad peale kooli lõpetamist tegelenud ning mis on neile kooliajast enim meelde jäänud.

Laura, Sinu gümnaasiumi lõpetamisest on möödunud 2 aastat. Millega tegeled ning mida oled suutnud selle ajaga saavutada?

Väga märkamatult on tõesti esialgselt planeeritud vaheaastast kaks saanud. Peale gümnaasiumi ei õnnestunud mul saada tahetud erialale sisse, ning otsustasin, et ei lähe üldse siis õppima. Teadsin, ja tean siiani väga täpselt, mida tahan tulevikus teha ning seetõttu ei soovinud ma midagi muud õppima minna.

Ühel hetkel tuli vahva sõbranna Liina ja kutsus mind endaga Austraaliasse. Mõeldud-tehtud, ja käsi südamel võin öelda, et see on elu parim aasta siiani, mida ei vahetaks mitte ühegi aasta vastu kuskil koolis või ülikoolis. Kindlasti olenes see ka paljuski seltskonnast, mis oli mul väga vägev.

dsc_2454fb

Saavutada olen suutnud ilmselt seda, et ma sain vahepeal inimeseks. Peale gümnaasiumi lõppu ollakse ikka veel päris toored ja mitte just kõige tugevama närvikavaga, või siis lihtsalt veel veidi eluvõõrad. Aasta teisel pool maakera pani mind teistmoodi mõtlema ja ma sain inimesena palju tugevamaks, vabamaks ning enesekindlamaks. Võib öelda, et ma olen selle 2 aasta jooksul tegelenud väga palju iseendaga ja saanud küpsemaks- nüüd olen valmis uusi unistusi täide viima.

dsc_0948
Liina, Sinul on täitunud sellest tähtsast hetkest 6 aastat. Millega oma elu sidusid ning mis on Sinu selle aja märkimisväärseimad saavutused?

Peale gümnaasiumi lõpetamist õppisin Tallinnas 2 aastat fotograafiat, seejärel reisisin pooleks aastaks Austraaliasse. Kodumaale naastes võtsin ette õpingud jumestuskoolis ning kuna reisipisikust enam lahti ei saanud, tekkis soov ka teist korda Austraaliasse sõita.

Kogu Eestis oldud aja, alates gümnaasiumi lõpetamisest, olen põhiliselt tegelenud fotograafiaga ning veidi ka jumestamisega. Ma kahjuks või õnneks ei ole kunagi oma elu ette planeerinud ega kindlaid eesmärke seadnud, seetõttu ei tea, mida täpselt saavutuseks nimetada. Võib-olla siis see, et leidsin endale juba väga noorena täpselt selle ala, mis mind paelub ja mille juurde olen siiamaani püsima jäänud.

dsc_5875

Mõeldes tagasi Suure-Jaani kooliajale, mis on Sulle enim meelde jäänud nendest aastatest?

Laura: Suure-Jaani kool on ja jääb minu jaoks kõige armsamaks paigaks- see oli kodu, ja kool oli ka kodune. Õpetajad olid enamasti kõik vastutulelikud ja toetasid su tegemisi. Kõige vägevam oli minu jaoks see, et mind õpetasid needsamad õpetajad, kes olid ka minu vanemaid õpetanud. Mainimata ei saa jätta ka kõiki neid vahvaid traditsioone ja erinevaid spordivõistluseid, kus koguaeg osaleda sai. Minu arust oli kõige lahedam asi oskusainete nädal- enim meeldis torditurniir. Siiralt loodan, et ka praegu korraldatakse selliseid üritusi.

Liina: Kooliajast on enim meelde jäänud parimad sõbrad ja nendega koos veedetud aeg nii koolis kui ka koolist väljas. Paljudega me igapäevaselt enam küll ei suhtle, aga kui kokku saame, siis ei oleks vahepeal nagu mitte midagi muutunud.

dsc_5995

Kes oli lemmik õpetaja? Miks?

Laura: Ma ei teagi, kas mul oli konkreetselt lemmikut õpetajat. Algklassides oli minu jaoks kõige vägevam õpetaja muidugi Reeda Sadam, sest kui lahe on see, et su naabrinaisest, kelle sabas oled sa juba lasteaiast saadik jõlkunud,  saab sinu klassijuhatajaks. Ja alati, kui haige olin, siis peale kooli oli õpetaja Reeda koduste ülesannetega mu ukse taga (siis veel ei olnud eKooli). Põhikoolis  meeldis mulle väga Vello Aleksejev. Ta oli minu meelest lihtsalt väga väga tore õpetaja ja inimene. Ta alati utsitas meid näidendeid tegema ning osalema erinevatel kooli üritustel ja konkursidel. Vello on üks väga vahva ja energiline õpetaja.

Liina: Mulle meeldis suurem osa õpetajaid, isegi need, kes võib-olla mõnele teisele eriti meelt mööda ei olnud. Arvan, et leidsin igas õpetajas tema parima osa üles!

dsc_5197

Liina, Sinu elu lahutamatuks osaks on pikalt olnud fotograafia ja jumestamine. Miks just need valdkonnad?

Fotograafia on kindlasti esikohal, meikimine on olnud lihtsalt väike abivahend, et oleks veidi mugavam ega peaks pildistamistele eraldi kedagi jumestama kutsuma. Mulle on kogu aeg loovalad meeldinud ning ma ei oskagi konkreetselt öelda, kuidas fotograafia tee minuni leidis, aga kindlasti on märkimisväärne roll mu isal, kes on ise suur tehinkahuviline ning kes oma paljude loominguliste hobidega eeskujuks on olnud.

Lisaks pean tunnistama, et huvi tekkimine võib mingil määral olla seotud ka keskonnaga rate.ee, kuhu oli vaja tähelepanu saamiseks aina ägedamaid ja effektsemaid pilte riputada.

Kogu protsess pildi tegemisest kuni selle reaalselt sotsiaalmeediasse jõudmisest võttis mitu korda rohkem aega kui praegu.

Algselt pildistasime filmi peale, mis eeldas seda, et peale pildistamist pidi keegi neid Viljandisse ilmutama sõitma ja ega siis iga päev linnas ei käidud, mis tähendas, et aega võis minna isegi 1-2 nädalat. Kui lõpuks pildid kätte saime, tuli teha selektsioon ning paremad fotod (st need fotod, mis ei olnud üleni mustad või üleni valged) arvutisse skänneerida (jälle abiks mu isa, kellel oli võib-olla, et ainuke skänner Suure-Jaanis) ning lõpetuseks fototöötlus rohkete filtrite ja blurriga.

dsc_5709

Laura, Sind mäletatakse kui noort andekat jalgpallurit. Kas tegeled palli tagaajamisega jätkuvalt edasi või on see asendunud millegagi?

Peale kolme aastat jalgpalliklassis sai mul korraks nö ‘’palli tagaajamisest’’ isu täis, kuid Austraalias leidis see mind kohe uuesti üles ja veetsin ka seal pool aastat ühe amatöör naiskonnaga liigat mängides, mis andis mulle kuidagi eriliselt hea emotsiooni ja kogemuse. Tegemist oli täiesti tavalise väikelinna tiimiga, mis siiski aasta enne oli oma liiga võitja, kuid see aasta ei õnnestunud tiitlit hoida. Võib öelda, et tänu Innisfaili jalgpalli naiskonnale, olen ma mängus tagasi. Seal õppisin jälle mängimist nautima ja sellest rõõmu tundma. Nüüd Eestis olen endiselt FC Flora naiskonnaga esiliiga ridades ja enam ei kavatse palli nurka visata.

dsc_2631

Veetsite mõlemad pika perioodi teisel mandril ja maailmajaos- Austraalias. Kuidas tuli mõte minna välismaad avastama ja veel koos? Miks just Austraalia?

Laura: Nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis tuli Liina minu juurde ja kutsus mind endaga kaasa. Tegelikult me polnud isegi mingid erilised sõbrannad enne Austraaliat. Teadsime küll üksteist ja viimasel ajal enne minekut sattusime väga palju ühte seltskonda. Aga aastaga sain endale maailma parima sõbranna ja veel nii ägeda kogemuse! Liina oli juba eelnevalt olnud Austraalias ja tahtis teiseks aastaks tagasi minna, minu jaoks oli see väga mugav, kuna Liinal oli juba veidi tutvusi ja ei pidanud täiesti nullist kõike tegema. Lisaks Liina juba veidi teadis mis ees ootab.

DCIM101GOPROG0472705.

Liina: Mina olen nüüdseks Austraalias käinud juba kahel korral. Algselt osutus Austraalia valituks lihtsalt sellepärast, et see on üks kaugemaid sihtpunkte, kuhu on väga lihtne tööviisat saada. Teisel korral juba sellepärast, et esimene kord mulle seal väga meeldis ning kuna teatud vanuseni on võimalik tööviisat taodelda kokku ainult 2 aastaks, siis ei tahtnud ma oma teist aastat kasutamata jätta.

Läksime koos Lauraga, sest hakkasime juhuslikult tavapärasest veidi rohkem suhtlema ning kuidagi muuseas jutu sees kutsusin ta endaga kaasa, sest mul oli kindel plaan paari kuu jooksul tagasi Austraaliasse lennata. Ma isegi ei tea, kui tõsiselt ma seda kutset tol hetkel mõtlesin, aga Laurat jäi see mõte kripeldama, sest oli just gümnaasiumi lõpetanud ning ühtegi kohustust Eestis ei olnud.

Olenemata sellest, et reisisime sinna koos, teadsime siiski, et võime juba nädala pärast olla Austraalia eri otsades. Selliste reiside puhul on lihtsalt võimatu plaane teha – alati võib midagi muutuda. Uskumatul kombel läks aga kõik nii, et veetsime terve selle aasta ninapidi koos ning klappisime nii hästi, et temast on saanud üks mu parimaid sõbrannasid.

dsc_7202

Kas kohalik kultuur ja kombed erinesid suuresti meie omadest ning kuidas kohanesite nendega? Millised inimesed olid?

Laura: Muidugi erinesid,  Austraalia on väga suur riik ja inimesi on seal nii palju erinevaid, kellel on omamoodi väärtushinnangud ja arvamus, milline on tõeline Austraalia. Näiteks kui me töötasime farmis, siis kohalikud arvasid, et vot see farmi töö ja maa elu ning metsik vihmametsa loodus ongi tõeline Austraalia. Aga kui kohtasime põlist Melbourne’is elavat Austraallast, siis tema naeris selle peale. Ütles, et farmi töö on ju ainult välismaalaste ja seljakotirändurite pärusmaa, ükski päris Aussi ei taha seda ju tegelikult teha. Seega arvamusi ja inimesi oli väga palju erinevaid, ning see oligi minu meelest kõige vahvam, et inimesed ei ole kõik ühe puuga löödud ja sa võid kohata väga seinast seina inimesi. Lisaks veel on Austraallased kõik tegelikult  juurtega pärit kuskilt euroopast ja nad kõik on väga uhked selle üle. Kes on Itaalia päritoluga, kes Kreeka ja kes Hispaania jne. Kuigi mõtlemisviis oli mõnedel minu meelest veidi lihtne, kuna neil on elu ka seal üpriski kerge- ilm on ilus enamasti, palka saab hästi ja iga nädal, kuid nad siiski leidsid põhjust, et nuriseda. Inimene pole ju kunagi täiesti rahul.

img_6442

Liina: Kultuur ja kombed erinevad kindlasti meie omadest, aga mitte nii palju, et ei oleks osanud nendega kohaneda. Minu jaoks suurim ja imetlusväärseim erinevus oli see, et võhivõõrad inimesed JULGESID üksteisele otsa vaadata, suhelda, naeratada, kompliemente teha, tutvust sobitada ja isegi igapäeva asjadest rääkida. See ei tundunud üldse imelik. Selline positiivne suhtumine avab isegi veidi kinnisema eestlase, kes on tavaliselt võõraste suhtes palju pelglikum ning kelle esimeseks mõtteks kipub olema, et huvitav miks see võõras inimene minuga räägib või mis tagamõte tal on.

Veidi häirisid mind inimeste tarbimisharjumused – ostetakse absoluutselt kõike ebavajalikku tohutult palju ja sama kergekäeliselt visatakse need asjad minema. Sealsetele heaoluühiskonna elanikele on prioriteediks mugavus.

dsc_7312

Millega te Austraalias tegelesite?

Laura:  Esimesed pool aastat veetsime troopikas, Innisfailis, ja töötasime banaanifarmis,mis oli minu arvates väga lahe kogemus. Tegime tööd, kohtasime väga palju erinevaid inimesi ja saime ka väga palju lahedaid sõpru. Mina mängisin jalgpalli ja lisaks avastasime ilusaid looduspaiku vabadel päevadel.

untitled-1

Augustis olime kuu aega Balil, mis oli omamoodi väga-väga vägev kogemus. Avastasime Bali saart, sõitsime ringi ja veetsime peaaegu, et kaks nädalat pisikesel Gili saarel, mis oli täielik paradiis. Septembris maandusime Brisbane’i, kus ühinesid meiega ka Karl Kangur ja Robert Kais. Seal olles töötasin ettekandjana ühes Kreekapärases restoranis. Lisaks jõudsin ka tööl käia ühes catering firmas, kus pakiti valmistoite poekettidele. Kõige rohkem meeldis mulle restorani töö. Enne koju tulekut jõudsime veel veeta aastavahetuse Sydneys ja enne seda ka Melbourne’i üle vaadata. Peale aastavahetust töötasime veel 3 nädalat mangofarmis ja siis oligi juba aeg ja igatsus koju tulla.

dsc_7614

Liina: Esimesed pool aastat töötasime banaanifarmis väikeses kohas nimega Innisfail. Seejärel veetsime 4,5 nädalat Indoneesias ning Austraaliasse tagasi minnes otsustasime elada suurlinnas nimega Brisbane. Ülejäänud pool aastat töötasin ma sealses tunnustatud fotostuudios, mille põhilised tegevusalad olid pulma- ja portreefotograafia. See töökoht ja eelkõige minu ülemused oli ainuke asi mille pärast ma oleks võinud Austraaliasse jäämise peale päriselt mõelda.
img_0627-2

Laura, mis on kõige suurem kogemus mille Austraaliast kaasa võtsid?

Terve see aasta oli üks suur kogemus ning ideaalne iseenda sisse vaatamiseks ja enda paremini tundma õppimiseks- näha kuidas sa erinevate situatsioonidega toime tuled. Ma arvan, et maailm muutus minu jaoks palju suuremaks ja ma mõistsin kui palju vägevaid inimesi võib kohata, ükskõik kus sa ka ei ole. Tuleb vaid silmad lahti teha ja olla avatud kõigele mis elul pakkuda on. Muidugi  ka iseseisvusin veelgi rohkem, kuna seal pole mitte kellegi kaela oma kohustusi lükata ega kellegi peale loota. On küll hea sõber kasuliku nõuga, kuid muidu oled ju sina ja suur võõras riik kahekesi, kus peab olema tugev, et ennast tõestada ja ellu jääda.

dsc_6742

Liina, kas Sul tekkis Austraalias viibimise ajal ka mingeid suuremaid probleeme?

Kahele tüdrukule oli kõige suurem probleem Brisbane’s auto ostmine. Kõigepealt tuli aru saada, kas auto on tehniliselt korras ja sellele lisaks veel kogu paberimajandus. Mitte midagi ei saanud aru, aga ega me muidugi eriti ei üritanudki mingit eeltööd teha või kedagi appi paluda. Arvasime, et lähme ja ostame lihtsalt auto. Ostsimegi. Saime nelja ratta ja rooliga asja, millel töötas ainult gaas ja pidur ning mis polnud mitte kuskil registreeritud, et sellega üldse sõita tohiks. Kuna proovisõit oli sirgel teel ning kuhugi pöörata polnud vaja, siis miks peaks proovima, kas näiteks suunatuled üldse töötavad?! 10 minutit peale auto ostmist saime aru, et ei, need tõesti ei tööta. Helistasime müüjale ja küsisime, kus neid lähiümbruses parandada saab. Meile öeldi mingi töökoja nimi, millest me ilmsegelt valesti aru saime, aga selle ikkagi maps’i sisse panime. Leidsime lõpuks ühe suure töökoja moodi angaari, kus suunatulesid küll ei parandatud, aga see-eest pakuti sõbralikult hoopis auto purustamist, sest olime sattunud metallikokkuostu. Nimetame selle probleemi hea meelega hoopis seikluseks!

Positiivne on see, et saime autoga kaasa gaasipliidi, madratsi, magamiskoti, läpakalaadija, plastikpudeleid ja paari kasutatud sokke.
dsc_2976v

Kas kahetsete minekut ning tagantjärgi soovite, et oleksite valinud mõne teise maailmajao ja riigi? Mida üksteiselt õppisite?

Laura: Kahetseda ei tohi ja ma ei kahetse seda aastat absoluutselt! Olen oma Austraalia seiklusega rohkemgi kui rahul. Õppisin Liinalt väga palju- kannatlikkust, tolerantsust, olema rohkem avatud ning vabameelsem. Ei tohi olla raamides kinni, vaid võtma igat kogemust ja inimest just sellisena nagu nad on.

Liina: Selliseid asju ei saa kahetseda! Arvan, et igalt riigilt ja kultuurilt on midagi õppida. Lisaks olen aru saanud, et tegelikult sihtpunkt ise ei ole absoluutselt oluline. Kui kolmandat korda Austraaliasse sõidaksin, siis kindlasti oleks see hoopis midagi teistsugust, kui kaks eelnevat korda.

img_5473

Mis sõnumi soovite Suure-Jaani Gümnaasiumi õpilastele ning teistele seotud inimestele edastada?

Laura: Kui sul on unistus või mingi idee, mis mitte kuidagi ei taha su peast välja minna, siis see ongi just see, mida sa tegema pead. Usalda ennast, usalda protsessi ja ükskord sa viid oma unistused täide. Kõike ei saa korraga kohe ja nüüd, aga lõpuks, kui sa näed vaeva ja ei anna alla, siis tulevad ka tulemused. Keskendu sellele, mis on sinu ümber antud hetkel, mine reisima ja ära kahetse midagi! Elu on tegelikult üks väga ilus seiklus!

Liina: Tee seda, mida armastad & kui sa ei tea, millega sa peale gümnaasiumi lõpetamist päriselt tegeleda tahad, siis pigem võta väike mõttepaus – mine tee tööd ja reisi, aga ära mine õppima lihtsalt midagi suvalist sellepärast, et peab minema.

img_0678-2Fotod: erakogu

 

Intervjuueris,

Magnus Liir
68. lennu abiturient

Sarnased artiklid

  • Artiklid puuduvad