Rohkete võimalustega maakool

märts 6, 2017 in meie kool

 

Suure-Jaani Gümnaasium on omanäoline kool, mille on seesuguseks kujundanud pikkade aastate vältel selles asutuses õppinud inimesed. Igaaastaste pingeridade koostamise tulemuste taga on õpilased, kes õpetajaskonna toega haridust omandavad ja oma teadmisi näitavad. Mis on aga selles koolis nii erilist, et ajastul, mil riik soosib riigikoolide püsima jäämist, on Suure-Jaani vald võtnud oma südameasjaks kohaliku  gümnaasiumi säilitamise?


F
oto: erakogu

 

Iga kooliõpilane, nii praegune kui ka nüüdseks vilistlase staatust omav, on kas teadlikult või enese teadmata, andnud oma suure panuse kooli kuvandi ja traditsioonide loomisel. Tänu aastakümneid tagasi käesolevas asutuses haridust omandanud inimestele omab gümnaasium pikaaegseid traditsioone, mis on alguse ning järjepidevuse saanud just läbi praeguseks lõpetanutele- vilistlastele. Kui õpilased uusi asju aastatega omaks ei võta, surevad need ajapikku välja. Tihtipeale on ka traditsioonid need, mis toovad ühe pere erinevad põlvkonnad just Suure-Jaani Gümnaasiumisse haridust omandama, kuid see pole kõik.

Elu on pidevas liikumises ning alatihti tehakse erinevaid muudatusi, millest osad on positiivse, teised negatiivse tulemiga. Vaatamata riigipoolsele suurele toele viia gümnaasiumihariduse omandamine riigikoolide põhiseks, on Suure-Jaani Gümnaasium jäänud püsima. Vallaametnikud on seisukohal, et noortel peab olema võimalus omandada ka gümnaasiumiharidust kodukohas, kus on seda juba aastakümneid tehtud. Valla poolt on ellu viidud vallasisene haridusreform, mille tulemusel lahutati gümnaasium ja põhikool eraldiseisvateks. Selle tulemusel on toimunud mitmesuguseid uuendusi, mis on mõjunud gümnaasiumi õpilaste arvule positiivselt.

img_2728

Suure-Jaani Gümnaasium pakub võimalust omandada üldkeskharidust lisaks tavapärastele õppesuundadele ka spordi õppesuunas. Pea kõigis koolides valikus olevale sotsiaal õppesuunale on Suure-Jaani Gümnaasiumis valikus ka spordisuund, kus on võimalik spetsialiseeruda omakorda kolmele spordialale: jalgpall, maadlus, kergejõustik. Spordisuuna õpilastele on loodud endise Tääksi Põhikooli ruumidesse ühiselamu, kus neil on võimalik õppeperioodi vältel elada. Lähemalt tuleb tutvustamisele spordisuuna kergejõustiku eriala ning selle esimene lend. Õpilased, üks kohalik ning teine kaugemalt, annavad aimu miks otsustati käesoleva kooli kasuks, kuidas nad on õppekorraldusega rahul ning kas tagantjärgi kahetsetakse oma valikut.

Kohalikud kaugele kooli ei tõtta

Reno Toobal on põline Suure-Jaani noor, kes sarnaselt oma perele on omandanud oma haridust algusest peale Suure-Jaanis, olles Suure-Jaani Kooli II lennu vilistlane. Praegu omandab kergejõustiklasest noormees haridust Suure-Jaani Gümnaasiumi spordisuuna kergejõustiku erialal ning lööb aktiivselt kaasa noorkotkaste tegemistes.

img_2778

Valiku langetamisel rääkis käesoleva kooli kasuks asutuse ligidus ning sõpruskonna siin paiknemine. Suure linnakooli asemel kodukohta õppima jäämise poolt pani otsustama kohaliku treeneri professionaalsus ja treeningmeetodid.
img_2757

Uurides Toobalilt kuidas on rahul kooli õppekorralduse ning võimalustega, vastab noormees järgnevalt: „Kui aus olla, siis võiks ju alati rohkem ja paremini!“ Kõige suuremat pahameelt tekitab temas kooli sööklast kandikute kaotamise uuendus, mille tagajärjel ei ole võimalik enam söögitaldrikut koos kõige vajaminevaga kandikule asetada ning lauda liikuda, vaid kõik tuleb käe otsas tassida.

img_2742

Üldiselt pole Reno oma koolivalikut kahetsenud, kuid viimase aja kummalised uuendused on pannud selle peale mõtlema. Sellest hoolimata soovitab ta tulevastel põhikoolilõpetajatel valida õpinguteks just Suure-Jaani Gümnaasium. 

img_2779

„On olemas spordisuund, kus saab valida jalgpalli, maadluse ja kergejõustiku erialade vahel. Lisaks on treenerid ja treeningvõimalused väga head,“ arvab Toobal.

Linnast maakooli õppima

Ragne Randmäe on Viljandist pärit noor neiu, kes omandas põhikoolihariduse Viljandi Jakobsoni Koolis. Igapäevaselt tegeleb ta kergejõustikuga, kus tema põhiala on keskmaa jooks, kuid sellest hoolimata harrastab meelsasti ka kaugushüpet, tõkkejooksu ning sprindi distantsiga jookse.

img_2747

Tee Suure-Jaani Gümnaasiumisse leidis Ragne tänu Sakalas ilmunud artiklile, kus tutvustati spordisuunda. Sooviga omandada haridust just spordisuunas, tundus see hea variandina, kuna suurematesse spordikoolidesse polnud neiul just kõige suuremat soovi minna.

img_2731

Esimesed kuus kuud uues linnas ja koolis on möödunud kiirelt, mille järel on paslik uurida muljeid. „Olen õppekorraldusega väga rahul. Poleks arvanud, et nii väikeses kohas võib olla nii hea korraldusega spordisuund,“ muljetab Randmäe. „Ma ei ole kooli valikut kahetsenud, sest seni on kõik olnud suurepärane,“ lisab ta. 

img_2773


Ragne soovitab kohe kindlasti praegustel põhikoolilõpetajatel langetada valik just Suure-Jaani Gümnaasiumi kasuks. „Eriti just spordisuuna, sest ise õpin selles suunas. Õppekorraldus on hea, treenerid ja võimalused on väga head ning ka õpilased on sõbralikud,“ võtab Randmäe jutuajamise kokku.

 

Fotografeeris ja intervjueeris,

Magnus Liir
68. lennu abiturient

Sajad abituriendid uurivad oma tulevikuvõimalusi Tartus.

jaanuar 18, 2017 in meie kool

12. jaanuaril toimus Tallinnas kultuurikatlas kõrghariduspäev “Õpi Tartus!”. Õppimisvõimalusi tutvustasid abiturientidele Tartu ülikooli, Eesti Maaülikooli, Eesti Lennuakadeemia ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengid. Samuti astusid lühiloengutega üles mitmed silmapaistvad tegijad, kes andsid noortele edasi enda kogemusi ülikoolist ning näpunäiteid tulevasteks sisseastumisteks. Lisaks oli võimalus valida 20 erineva töötoa vahel, milles võis saada ülevaate endale meeldivast erialast.

Foto: /Tartu Ülikool

Kõrghariduspäeval osales koguni üle 1300 noore ning nende seas olime ka meie, Suure-Jaani Gümnaasiumi abiturientid, Andrea Maris Aule, Marleen Helimets ja Merris Kivisoo. Lootsime saada enda küsimustele ja muredele vastused ning uurida, mis võimalused on loodud Tartus õppimiseks.

Foto: Erakogu

Foto: Erakogu

 

 

Kohale jõudes oli näha kultuurikatla uksest välja voogamas inimeste massi, kes kannatamatult ootasid hoonesse sooja saamist. Sisse jõudes said kõik endale nimesildid ning seejärel võis juba tutvuma minna koolide väljapanekutega, töötubadega ning külalisesinejatega.

 

dsc_0003_4

Foto: Erakogu

Esialgu tegime tutvust koolidega ja otsisime vastuseid enda küsimustele ning seejärel läksime kuulama toiduteadlase Mati Roasto ettekannet “Toidu ohutus – müüdid ja tegelikkus”. Eesti ainsa toiduhügieeni ja -ohutuse professori esitlus oli äärmiselt põnev. Enda etteastes käsitles toidu ohutusega seonduvaid müüte ning tegi ennustuse, et 2050 aastaks on horisontaalse põllumajanduse asemel tekkinud vertikaalne põllumajandus. Tulevastele eksamisooritajatele andis ta soovituse tarbida enne eksamit kofeiini, kuna see aktiveerib lühimälu.

Foto: Erakogu

Foto: Erakogu

Järgmisena astus üles ettekandega “Ajakirjaniku võime muuta maailma” Lauri Hussar, kes on postimehe peatoimetaja. Veel on tal kogemust Rahvusringhäälingus (ERR) Vikerraadio ja ETV saatejuhina. Tema arutles ajakirjanduse võime üle muuta maailma ning rääkis, milliste väljakutsetega tuleb ajakirjanikel silmitsi seista. Husser tõi näiteid, kuidas ajakirjandus on ära hoidnud seadusemuudatusi ning isegi lõpetanud sõjad (Vietnami sõda, mis oli üks esimesi, mis jõudis televisooni vahendusel rahvani). Lõpetuseks rääkis Husser, kuidas praegusel sotsiaalmeedia ajastul on ajakirjanduse suurim ülesanne tuua inimestele kätte mitmekesist informatsiooni.

Foto: /Tartu Ülikool

Foto: /Tartu Ülikool

Lõpetuseks kuulasime lühiloengut “Kas see, mis sa täna koolis õpid on piisav, et tööturul homme läbi lüüa? Ei ole!” mille tõi meieni ettevõtja Kei Karlson. Tema on üks start-up-ettevõtte GoWorkaBit asutajatest. Meile, kui tulevastele tööotsijatele, oli Kei esitluse teema väga huvipakkuv, kuna ta rääkis, kuidas muutub karjäärimaastik ning mida tööandjad enim inimestes otsivad. Selleks, et lüüa tulevikus tööturul läbi on sul vaja 10 oskust, millised need täpselt on, saad teada googeldades “top 10 skills in 2020”.

Foto: /Tartu Ülikool

Foto: /Tartu Ülikool

Peale eelmainitud esinejate astusid veel lavale TÜ tudeng Nils Joonas Kristian Saar, ajuteadlane Jaan Aru, ettevõtja Reet Roos, lennujuht Enn Heinsoo ja kirjanik Valdur Mikita. Üllatusesinejaks aga astus lavale improteater Ruutu10, kes naerutas noori läbi improviseeritud humoorikate seikade, kuhu kaasati ka publikut.  

Foto: /Tartu Ülikool

Peame tõdema, et kõrghariduspäev oli väga meeleolukas vaheldus tavalisele koolipäevale. Lisaks sellele, et kuulsime väga huvitavaid loenguid, saime teada palju uut Tartu tudengielu kohta ja soovitusi sisseastumiseks. Kindlasti julgustame ka järgmisel aastal abituriente sinna minema!

12. klassi õpilane,

Andrea Maris Aule

Karjäärikonverents valmistab noored tulevikuks ette

detsember 8, 2016 in meie kool

7. detsembril alustati Suure-Jaani Gümnaasiumis uut traditsiooni, milleks on õpilastele suunatud karjäärikonverents. Idee lõid Suure-Jaani Kooli ja Gümnaasiumi õpetajad.

Päev algas Eliise Vainurmi loenguga, kus ta rääkis enda töökogemusest Jaapani linnas Nagasakis. Ta soovis teha elus kannapöörde ja proovida midagi uut ning aasta Jaapanis tundus selleks suurepärane võimalus. Eliise sai tööd maalrina kruiisilaeval. See eriala oli tema jaoks midagi täiesti erinevat, sest tal ei ole olnud varasemaid kokkupuuteid maalritööga, kuid tahe ennast proovile panna oli suur. Enda teekonnal tuli talle ette mitmeid takistusi – võõras kultuur, võõras keel, polnud internetiühendust ega helistamisvõimalust ning oli ainult tema ja Jaapan. Eliise Vainurm rõhutas, et rasketes olukordades on inimese ellujäämis instinkt tugev ja kui lood endale eesmärgi toime tulla, siis see ka õnnestub. Ta julgustas õpilasi vastu võtma uusi väljakutseid ja sõnas: ”Kui kukud, pole hullu, tõused püsti ja proovid uuesti või sead endale uued väljakutsed!”.

img_1596

Järgmisena said sõna 12. klassi õpilased, kes olid 17. novembril käinud töövarjupäeval ja omandanud põnevat informatsiooni ja saanud uhiuue kogemuse. Õpilaste valikud olid väga erinevad. Õpilane Getter käis vaatamas jumestuskunstniku tööd TV3 kommertstelejaamas, Marleen aga varjutas Endla teatri grimeerijat. Merris, keda huvitab meditsiin, tutvus loomaarst Piia Vilu ametiga. Kätlin sai võimaluse tutvuda Maksu- ja Tolliameti tööga, Andrea Maris Kanal 2 telekanaliga ja Janeli sai ülevaate suhtekorralduse tööst In Nomine büroos. Jõusaali armastajast Margus Härm veetis enda töövarjupäeva MyFitnessi spordiklubis personaaltreenriga ning Margus Jaansoo, kellel on huvi majanduse vastu, raamatupidajaga ettevõttest CF&S Estonia AS. Kristo külastas Viljandi politsejaoskonda, Cameron firmat Siller Auto OÜ ja Marti projekteerijat esinduses Hemland.

img_1603

Peale 12. klassi esitlusi said abituriendid osaleda Eesti Töötukassa töötoas, kus Viljandimaa Töötukassa osakonna juhataja Merit Laan rääkis lähemalt töötukassa olemusest ja selle võimalustest. Ta tõi välja, et 16-24 aastastest noortest, kes on regristreeritud töötuna, on 30% põhiharidusega, 26% üldkeskharidusega, bakalaureusekraadiga 4% ja magistrikraadiga 1%. Sellest võib järeldada, et haridustase mängib tööturul suurt rolli, kuid oluline on ka see, et noored ise oleksid valmis töötama ning usuksid iseendasse ja enda võimetesse.

img_1612

Peale töötubasid anti 12. klassi õpilastele võimalus saada inviduaalset nõustamist Viljandi Kultuuriakadeemia tudengitelt. Sai rääkida enda tulevikuplaanidest ja sai head nõu neilt, kes on elus selle kõik juba läbi teinud.

img_1614

Karjäärikonverents avardas õpilaste silmaringi ja oli kasulik tulevikuplaanide tegemiseks. See on meie kooli uus traditsioon, mille jätkamine on vajalik.

12. klassi õpilane,

Janeli Ojaste

Kodanikupäev

detsember 6, 2016 in meie kool

25. novembril korraldasid Suure- Jaani Gümnaasiumi 10. klassi sotsiaalsuuna õpilased koolis kodanikupäeva. Esimese tunni ajal kogunes terve kool aulasse, kus esines 10. klass enda väljamõeldud kavaga.

Foto: SJK pildigalerii

“Ettevalmistus selleks algas tegelikult juba üsna ammu, kui kirjutasime kultuuriloo tunnis omaloomingut Eesti ajaloo kohta. Kuulda sai nii erinevaid luuletusi kui ka laule. Kava kokkupanemisel aitas meid õpetaja Heli Rahnu, keda tuleb siinkohal tänada. Lisaks mängiti ühiselt KAHOOTi, vaatasime videot ning kõige lõpuks, kui appi tuli ka spordisuund, laulsime ühislaulu.

img_4035

Foto: SJK pildigalerii

Koostöö ürituse korraldamisel sujus väga hästi ning sellega võib rahule jääda. Loodame, et see, mida tegime, pani veidikene kõiki mõtlema, milline on nende koht kodanikuna siin maailmas.” kirjeldab 10. klassi õpilane enda nägemust reedesest kodanikupäevast.

img_4044

Foto: SJK pildigalerii

Sõnumilehe toimetus käis uurimas õpetaja Heli Rahnult, kust tuli mõte korraldada koolis kodanikupäeva. Õpetaja sõnab:” Andsin 10.klassi sotsiaalsuunale ülesande, kultuuriloo kursuse raames, teha Eesti pöördelistest hetkedest väike etteaste. Kuna luuletused ja laulud olid väga hästi välja tulnud, mõtlesime üheskoos, kuidas neid saaks ka teistega jagada. Nii tuligi mõte korraldada kodanikupäev, mida hakkasid eest vedama 10.klassi õpilased. Noored olid väga ettevõtlikud ning üritus tuli neil hästi välja.”

img_4048

Foto: SJK pildigalerii

Uurisime ka õpilastelt, mida nemad arvasid sellel moel kodanikupäeva tähistamisest. 12.klassi õpilase Cameroni arvates oli üritus hästi organiseeritud ning temale väga meeldis. Tema klassivend, Kristo, lisas veel, et temal oli väga huvitav ning  sai teada palju uusi fakte kodanikupäevast. 11.klassi õpilane Reti aga sõnas: “Ürituse korraldamisel oli näha mõningaid puudujääke, aga sellele vaatamata jäin ma siiski kodanikupäevaga rahule.” Sõnumileht tänab 10.klassi sotsiaalsuunda kodanikupäeva korraldamast ning loodame, et sellest saab Suure-Jaani Gümnaasiumi uus traditsioon!

Sõnumilehe toimetus,

Sirelin Märtens (10.klass)

VILISTLASTE ELU: Laura Paasi ja Liina Notta seiklused mitmel mandril

november 1, 2016 in meie kool

 

Iga kool on millegi poolest tuntud ja eriline, olles aastatega kujundanud omad traditsioonid. Nende aluseks on aga inimesed, kes seal töötavad ja õpivad. Lisaks käesoleval ajahetkel haridust omandamas ning seda õpetamas olevatele inimestele väärtustab ja tunneb haridusasutus suurt huvi ka oma vilistlaste käekäigu vastu. Uurisime Suure-Jaani Gümnaasiumi vilistlaste Laura Paasi ja Liina Notta käest millega on nad peale kooli lõpetamist tegelenud ning mis on neile kooliajast enim meelde jäänud.

Laura, Sinu gümnaasiumi lõpetamisest on möödunud 2 aastat. Millega tegeled ning mida oled suutnud selle ajaga saavutada?

Väga märkamatult on tõesti esialgselt planeeritud vaheaastast kaks saanud. Peale gümnaasiumi ei õnnestunud mul saada tahetud erialale sisse, ning otsustasin, et ei lähe üldse siis õppima. Teadsin, ja tean siiani väga täpselt, mida tahan tulevikus teha ning seetõttu ei soovinud ma midagi muud õppima minna.

Ühel hetkel tuli vahva sõbranna Liina ja kutsus mind endaga Austraaliasse. Mõeldud-tehtud, ja käsi südamel võin öelda, et see on elu parim aasta siiani, mida ei vahetaks mitte ühegi aasta vastu kuskil koolis või ülikoolis. Kindlasti olenes see ka paljuski seltskonnast, mis oli mul väga vägev.

dsc_2454fb

Saavutada olen suutnud ilmselt seda, et ma sain vahepeal inimeseks. Peale gümnaasiumi lõppu ollakse ikka veel päris toored ja mitte just kõige tugevama närvikavaga, või siis lihtsalt veel veidi eluvõõrad. Aasta teisel pool maakera pani mind teistmoodi mõtlema ja ma sain inimesena palju tugevamaks, vabamaks ning enesekindlamaks. Võib öelda, et ma olen selle 2 aasta jooksul tegelenud väga palju iseendaga ja saanud küpsemaks- nüüd olen valmis uusi unistusi täide viima.

dsc_0948
Liina, Sinul on täitunud sellest tähtsast hetkest 6 aastat. Millega oma elu sidusid ning mis on Sinu selle aja märkimisväärseimad saavutused?

Peale gümnaasiumi lõpetamist õppisin Tallinnas 2 aastat fotograafiat, seejärel reisisin pooleks aastaks Austraaliasse. Kodumaale naastes võtsin ette õpingud jumestuskoolis ning kuna reisipisikust enam lahti ei saanud, tekkis soov ka teist korda Austraaliasse sõita.

Kogu Eestis oldud aja, alates gümnaasiumi lõpetamisest, olen põhiliselt tegelenud fotograafiaga ning veidi ka jumestamisega. Ma kahjuks või õnneks ei ole kunagi oma elu ette planeerinud ega kindlaid eesmärke seadnud, seetõttu ei tea, mida täpselt saavutuseks nimetada. Võib-olla siis see, et leidsin endale juba väga noorena täpselt selle ala, mis mind paelub ja mille juurde olen siiamaani püsima jäänud.

dsc_5875

Mõeldes tagasi Suure-Jaani kooliajale, mis on Sulle enim meelde jäänud nendest aastatest?

Laura: Suure-Jaani kool on ja jääb minu jaoks kõige armsamaks paigaks- see oli kodu, ja kool oli ka kodune. Õpetajad olid enamasti kõik vastutulelikud ja toetasid su tegemisi. Kõige vägevam oli minu jaoks see, et mind õpetasid needsamad õpetajad, kes olid ka minu vanemaid õpetanud. Mainimata ei saa jätta ka kõiki neid vahvaid traditsioone ja erinevaid spordivõistluseid, kus koguaeg osaleda sai. Minu arust oli kõige lahedam asi oskusainete nädal- enim meeldis torditurniir. Siiralt loodan, et ka praegu korraldatakse selliseid üritusi.

Liina: Kooliajast on enim meelde jäänud parimad sõbrad ja nendega koos veedetud aeg nii koolis kui ka koolist väljas. Paljudega me igapäevaselt enam küll ei suhtle, aga kui kokku saame, siis ei oleks vahepeal nagu mitte midagi muutunud.

dsc_5995

Kes oli lemmik õpetaja? Miks?

Laura: Ma ei teagi, kas mul oli konkreetselt lemmikut õpetajat. Algklassides oli minu jaoks kõige vägevam õpetaja muidugi Reeda Sadam, sest kui lahe on see, et su naabrinaisest, kelle sabas oled sa juba lasteaiast saadik jõlkunud,  saab sinu klassijuhatajaks. Ja alati, kui haige olin, siis peale kooli oli õpetaja Reeda koduste ülesannetega mu ukse taga (siis veel ei olnud eKooli). Põhikoolis  meeldis mulle väga Vello Aleksejev. Ta oli minu meelest lihtsalt väga väga tore õpetaja ja inimene. Ta alati utsitas meid näidendeid tegema ning osalema erinevatel kooli üritustel ja konkursidel. Vello on üks väga vahva ja energiline õpetaja.

Liina: Mulle meeldis suurem osa õpetajaid, isegi need, kes võib-olla mõnele teisele eriti meelt mööda ei olnud. Arvan, et leidsin igas õpetajas tema parima osa üles!

dsc_5197

Liina, Sinu elu lahutamatuks osaks on pikalt olnud fotograafia ja jumestamine. Miks just need valdkonnad?

Fotograafia on kindlasti esikohal, meikimine on olnud lihtsalt väike abivahend, et oleks veidi mugavam ega peaks pildistamistele eraldi kedagi jumestama kutsuma. Mulle on kogu aeg loovalad meeldinud ning ma ei oskagi konkreetselt öelda, kuidas fotograafia tee minuni leidis, aga kindlasti on märkimisväärne roll mu isal, kes on ise suur tehinkahuviline ning kes oma paljude loominguliste hobidega eeskujuks on olnud.

Lisaks pean tunnistama, et huvi tekkimine võib mingil määral olla seotud ka keskonnaga rate.ee, kuhu oli vaja tähelepanu saamiseks aina ägedamaid ja effektsemaid pilte riputada.

Kogu protsess pildi tegemisest kuni selle reaalselt sotsiaalmeediasse jõudmisest võttis mitu korda rohkem aega kui praegu.

Algselt pildistasime filmi peale, mis eeldas seda, et peale pildistamist pidi keegi neid Viljandisse ilmutama sõitma ja ega siis iga päev linnas ei käidud, mis tähendas, et aega võis minna isegi 1-2 nädalat. Kui lõpuks pildid kätte saime, tuli teha selektsioon ning paremad fotod (st need fotod, mis ei olnud üleni mustad või üleni valged) arvutisse skänneerida (jälle abiks mu isa, kellel oli võib-olla, et ainuke skänner Suure-Jaanis) ning lõpetuseks fototöötlus rohkete filtrite ja blurriga.

dsc_5709

Laura, Sind mäletatakse kui noort andekat jalgpallurit. Kas tegeled palli tagaajamisega jätkuvalt edasi või on see asendunud millegagi?

Peale kolme aastat jalgpalliklassis sai mul korraks nö ‘’palli tagaajamisest’’ isu täis, kuid Austraalias leidis see mind kohe uuesti üles ja veetsin ka seal pool aastat ühe amatöör naiskonnaga liigat mängides, mis andis mulle kuidagi eriliselt hea emotsiooni ja kogemuse. Tegemist oli täiesti tavalise väikelinna tiimiga, mis siiski aasta enne oli oma liiga võitja, kuid see aasta ei õnnestunud tiitlit hoida. Võib öelda, et tänu Innisfaili jalgpalli naiskonnale, olen ma mängus tagasi. Seal õppisin jälle mängimist nautima ja sellest rõõmu tundma. Nüüd Eestis olen endiselt FC Flora naiskonnaga esiliiga ridades ja enam ei kavatse palli nurka visata.

dsc_2631

Veetsite mõlemad pika perioodi teisel mandril ja maailmajaos- Austraalias. Kuidas tuli mõte minna välismaad avastama ja veel koos? Miks just Austraalia?

Laura: Nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis tuli Liina minu juurde ja kutsus mind endaga kaasa. Tegelikult me polnud isegi mingid erilised sõbrannad enne Austraaliat. Teadsime küll üksteist ja viimasel ajal enne minekut sattusime väga palju ühte seltskonda. Aga aastaga sain endale maailma parima sõbranna ja veel nii ägeda kogemuse! Liina oli juba eelnevalt olnud Austraalias ja tahtis teiseks aastaks tagasi minna, minu jaoks oli see väga mugav, kuna Liinal oli juba veidi tutvusi ja ei pidanud täiesti nullist kõike tegema. Lisaks Liina juba veidi teadis mis ees ootab.

DCIM101GOPROG0472705.

Liina: Mina olen nüüdseks Austraalias käinud juba kahel korral. Algselt osutus Austraalia valituks lihtsalt sellepärast, et see on üks kaugemaid sihtpunkte, kuhu on väga lihtne tööviisat saada. Teisel korral juba sellepärast, et esimene kord mulle seal väga meeldis ning kuna teatud vanuseni on võimalik tööviisat taodelda kokku ainult 2 aastaks, siis ei tahtnud ma oma teist aastat kasutamata jätta.

Läksime koos Lauraga, sest hakkasime juhuslikult tavapärasest veidi rohkem suhtlema ning kuidagi muuseas jutu sees kutsusin ta endaga kaasa, sest mul oli kindel plaan paari kuu jooksul tagasi Austraaliasse lennata. Ma isegi ei tea, kui tõsiselt ma seda kutset tol hetkel mõtlesin, aga Laurat jäi see mõte kripeldama, sest oli just gümnaasiumi lõpetanud ning ühtegi kohustust Eestis ei olnud.

Olenemata sellest, et reisisime sinna koos, teadsime siiski, et võime juba nädala pärast olla Austraalia eri otsades. Selliste reiside puhul on lihtsalt võimatu plaane teha – alati võib midagi muutuda. Uskumatul kombel läks aga kõik nii, et veetsime terve selle aasta ninapidi koos ning klappisime nii hästi, et temast on saanud üks mu parimaid sõbrannasid.

dsc_7202

Kas kohalik kultuur ja kombed erinesid suuresti meie omadest ning kuidas kohanesite nendega? Millised inimesed olid?

Laura: Muidugi erinesid,  Austraalia on väga suur riik ja inimesi on seal nii palju erinevaid, kellel on omamoodi väärtushinnangud ja arvamus, milline on tõeline Austraalia. Näiteks kui me töötasime farmis, siis kohalikud arvasid, et vot see farmi töö ja maa elu ning metsik vihmametsa loodus ongi tõeline Austraalia. Aga kui kohtasime põlist Melbourne’is elavat Austraallast, siis tema naeris selle peale. Ütles, et farmi töö on ju ainult välismaalaste ja seljakotirändurite pärusmaa, ükski päris Aussi ei taha seda ju tegelikult teha. Seega arvamusi ja inimesi oli väga palju erinevaid, ning see oligi minu meelest kõige vahvam, et inimesed ei ole kõik ühe puuga löödud ja sa võid kohata väga seinast seina inimesi. Lisaks veel on Austraallased kõik tegelikult  juurtega pärit kuskilt euroopast ja nad kõik on väga uhked selle üle. Kes on Itaalia päritoluga, kes Kreeka ja kes Hispaania jne. Kuigi mõtlemisviis oli mõnedel minu meelest veidi lihtne, kuna neil on elu ka seal üpriski kerge- ilm on ilus enamasti, palka saab hästi ja iga nädal, kuid nad siiski leidsid põhjust, et nuriseda. Inimene pole ju kunagi täiesti rahul.

img_6442

Liina: Kultuur ja kombed erinevad kindlasti meie omadest, aga mitte nii palju, et ei oleks osanud nendega kohaneda. Minu jaoks suurim ja imetlusväärseim erinevus oli see, et võhivõõrad inimesed JULGESID üksteisele otsa vaadata, suhelda, naeratada, kompliemente teha, tutvust sobitada ja isegi igapäeva asjadest rääkida. See ei tundunud üldse imelik. Selline positiivne suhtumine avab isegi veidi kinnisema eestlase, kes on tavaliselt võõraste suhtes palju pelglikum ning kelle esimeseks mõtteks kipub olema, et huvitav miks see võõras inimene minuga räägib või mis tagamõte tal on.

Veidi häirisid mind inimeste tarbimisharjumused – ostetakse absoluutselt kõike ebavajalikku tohutult palju ja sama kergekäeliselt visatakse need asjad minema. Sealsetele heaoluühiskonna elanikele on prioriteediks mugavus.

dsc_7312

Millega te Austraalias tegelesite?

Laura:  Esimesed pool aastat veetsime troopikas, Innisfailis, ja töötasime banaanifarmis,mis oli minu arvates väga lahe kogemus. Tegime tööd, kohtasime väga palju erinevaid inimesi ja saime ka väga palju lahedaid sõpru. Mina mängisin jalgpalli ja lisaks avastasime ilusaid looduspaiku vabadel päevadel.

untitled-1

Augustis olime kuu aega Balil, mis oli omamoodi väga-väga vägev kogemus. Avastasime Bali saart, sõitsime ringi ja veetsime peaaegu, et kaks nädalat pisikesel Gili saarel, mis oli täielik paradiis. Septembris maandusime Brisbane’i, kus ühinesid meiega ka Karl Kangur ja Robert Kais. Seal olles töötasin ettekandjana ühes Kreekapärases restoranis. Lisaks jõudsin ka tööl käia ühes catering firmas, kus pakiti valmistoite poekettidele. Kõige rohkem meeldis mulle restorani töö. Enne koju tulekut jõudsime veel veeta aastavahetuse Sydneys ja enne seda ka Melbourne’i üle vaadata. Peale aastavahetust töötasime veel 3 nädalat mangofarmis ja siis oligi juba aeg ja igatsus koju tulla.

dsc_7614

Liina: Esimesed pool aastat töötasime banaanifarmis väikeses kohas nimega Innisfail. Seejärel veetsime 4,5 nädalat Indoneesias ning Austraaliasse tagasi minnes otsustasime elada suurlinnas nimega Brisbane. Ülejäänud pool aastat töötasin ma sealses tunnustatud fotostuudios, mille põhilised tegevusalad olid pulma- ja portreefotograafia. See töökoht ja eelkõige minu ülemused oli ainuke asi mille pärast ma oleks võinud Austraaliasse jäämise peale päriselt mõelda.
img_0627-2

Laura, mis on kõige suurem kogemus mille Austraaliast kaasa võtsid?

Terve see aasta oli üks suur kogemus ning ideaalne iseenda sisse vaatamiseks ja enda paremini tundma õppimiseks- näha kuidas sa erinevate situatsioonidega toime tuled. Ma arvan, et maailm muutus minu jaoks palju suuremaks ja ma mõistsin kui palju vägevaid inimesi võib kohata, ükskõik kus sa ka ei ole. Tuleb vaid silmad lahti teha ja olla avatud kõigele mis elul pakkuda on. Muidugi  ka iseseisvusin veelgi rohkem, kuna seal pole mitte kellegi kaela oma kohustusi lükata ega kellegi peale loota. On küll hea sõber kasuliku nõuga, kuid muidu oled ju sina ja suur võõras riik kahekesi, kus peab olema tugev, et ennast tõestada ja ellu jääda.

dsc_6742

Liina, kas Sul tekkis Austraalias viibimise ajal ka mingeid suuremaid probleeme?

Kahele tüdrukule oli kõige suurem probleem Brisbane’s auto ostmine. Kõigepealt tuli aru saada, kas auto on tehniliselt korras ja sellele lisaks veel kogu paberimajandus. Mitte midagi ei saanud aru, aga ega me muidugi eriti ei üritanudki mingit eeltööd teha või kedagi appi paluda. Arvasime, et lähme ja ostame lihtsalt auto. Ostsimegi. Saime nelja ratta ja rooliga asja, millel töötas ainult gaas ja pidur ning mis polnud mitte kuskil registreeritud, et sellega üldse sõita tohiks. Kuna proovisõit oli sirgel teel ning kuhugi pöörata polnud vaja, siis miks peaks proovima, kas näiteks suunatuled üldse töötavad?! 10 minutit peale auto ostmist saime aru, et ei, need tõesti ei tööta. Helistasime müüjale ja küsisime, kus neid lähiümbruses parandada saab. Meile öeldi mingi töökoja nimi, millest me ilmsegelt valesti aru saime, aga selle ikkagi maps’i sisse panime. Leidsime lõpuks ühe suure töökoja moodi angaari, kus suunatulesid küll ei parandatud, aga see-eest pakuti sõbralikult hoopis auto purustamist, sest olime sattunud metallikokkuostu. Nimetame selle probleemi hea meelega hoopis seikluseks!

Positiivne on see, et saime autoga kaasa gaasipliidi, madratsi, magamiskoti, läpakalaadija, plastikpudeleid ja paari kasutatud sokke.
dsc_2976v

Kas kahetsete minekut ning tagantjärgi soovite, et oleksite valinud mõne teise maailmajao ja riigi? Mida üksteiselt õppisite?

Laura: Kahetseda ei tohi ja ma ei kahetse seda aastat absoluutselt! Olen oma Austraalia seiklusega rohkemgi kui rahul. Õppisin Liinalt väga palju- kannatlikkust, tolerantsust, olema rohkem avatud ning vabameelsem. Ei tohi olla raamides kinni, vaid võtma igat kogemust ja inimest just sellisena nagu nad on.

Liina: Selliseid asju ei saa kahetseda! Arvan, et igalt riigilt ja kultuurilt on midagi õppida. Lisaks olen aru saanud, et tegelikult sihtpunkt ise ei ole absoluutselt oluline. Kui kolmandat korda Austraaliasse sõidaksin, siis kindlasti oleks see hoopis midagi teistsugust, kui kaks eelnevat korda.

img_5473

Mis sõnumi soovite Suure-Jaani Gümnaasiumi õpilastele ning teistele seotud inimestele edastada?

Laura: Kui sul on unistus või mingi idee, mis mitte kuidagi ei taha su peast välja minna, siis see ongi just see, mida sa tegema pead. Usalda ennast, usalda protsessi ja ükskord sa viid oma unistused täide. Kõike ei saa korraga kohe ja nüüd, aga lõpuks, kui sa näed vaeva ja ei anna alla, siis tulevad ka tulemused. Keskendu sellele, mis on sinu ümber antud hetkel, mine reisima ja ära kahetse midagi! Elu on tegelikult üks väga ilus seiklus!

Liina: Tee seda, mida armastad & kui sa ei tea, millega sa peale gümnaasiumi lõpetamist päriselt tegeleda tahad, siis pigem võta väike mõttepaus – mine tee tööd ja reisi, aga ära mine õppima lihtsalt midagi suvalist sellepärast, et peab minema.

img_0678-2Fotod: erakogu

 

Intervjuueris,

Magnus Liir
68. lennu abiturient

Ettevõtlusnädal Suure-Jaani Gümnaasiumis

oktoober 7, 2016 in meie kool

Oktoobri esimesel nädalal toimus üle-eestiline ettevõtlusnädal, mille peateemaks oli “Mõtle Suurelt!”. Ettevõtlusnädalast võttis osa ka Suure-Jaani vald ning sellega seoses ka gümnaasiumi õpilased.

Stardipaugu ettevõtlusnädalale pani ettevõtete külastamine Suure-Jaani maakonnas. Gümnaasium külastas ühiselt Avorest Grupp OÜ’d, Combimill Sakala OÜ’d ja VinCom OÜ’d.

Et ka õpilased ise saaksid ettevõtluses kätt proovida, toimus teisipäeval projektitöö Aivar Paasi juhtimisel. Moodustusid grupid ning igal grupil oli ülesanne mõelda välja, milline võiks olla Suure-Jaanit iseloomustav märk. Ettekanne märgist pidi valmima neljapäevaseks ettevõtluskonverentsiks, kus toimus märgi tutvustamine žüriile ja publikule.

Neljapäeval leidis aset ettevõtluskonverents “Ettevõtjana rutiinist välja”. Konverentsi avas vallavanem Tõnu Aavasalu ning seejärel said sõna Suure-Jaani ettevõtja Kairi Kester ning ettevõtjad väljastpoolt nagu Tarmo Loodus, Hans H. Luik, Rita Rätsepp.

20161007001726-046190d0

Foto: Leili Kuusk

Konverentsil tunnustati parima ideega noori. Võitjaks osutus gümnaasiumi 10.klassi võistkond, kuhu kuulusid Kerli Pelt, Robin Lepik, Marten Mõttus, Timo Nõmmeots ja Liisi Tõnumaa. Nende ideeks oli taaselustada Suure-Jaani limonaaditehas, kus toodetakse Lempsi Limpsi. Teise koha saavutasid abituriendid Andrea Maris Aule, Janeli Ojaste, Marleen Helimets ja Getter Pürg oma mõttega muuta atraktiivsemaks Suure-Jaani sissesõiduteed. Kolmas koht läks Olustvere tiimile, kelle soov oli luua keraamiline plaat.

20161007001712-1066dd5e

Foto: Leili Kuusk

Ettevõtlus nädal möödus edukalt ning andis kinnitust, et me elame pidevalt uuenevas maailmas. Nagu ütles ka Hans H. Luik: “Tuleb olla uuemeelne, muidu sõidab see sinust mööda!”. Seega käime kõik uuendustega kaasas ning see juures ärme unusta, et ühe mõttega saab muuta kõike, sest nagu ütles Rita Rätsepp: “Kõik saab alguse enda seest.”.

12. klassi õpilased,

Janeli Ojaste ja Andrea Maris Aule

Pedagoogidele puhkus ja abiturientidele töö. See on õpetajate päev!

oktoober 5, 2016 in meie kool

5. oktoober on tuntuks saanud Eestis õpetajate päevana. Alates 1994. aastast, tähistab samal päeval õpetajate päeva UNESCO (Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon). Traditsiooniliselt antakse pedagoogidele vaba päev ning õpetaja kohustust täidavad abituriendid.

Suure-Jaani Gümnaasiumis oli tänane päev meeldejääv. Hommik algas tseremoniaalse aktusega. Aktusel andsid Suure-Jaani Kooli ja Gümnaasiumi direktor koolivõtme direktori asetäitjale Margus Härmale, kellele kaasnes võtmega suur vastutus. Abituriendid kinkisid õpetajatele raske töö ja vaeva eest tänutäheks šokolaadid koos enda väljamõeldud luuletusega. Sõna võtsid Epp Välba ja Evald Sepp, jagati kolleegipreemiaid ja õpetajad esinesid musikaalse etteastega, mis õpilastele väga meeldis. Tänane aktus oli eriline, sest esmakordselt avati väga lugupeetud, pikaaegse tööstaažiga õpetajale, Vello Aleksejevile, omanimeline pink.

image1

 

Pärast aktust ootas õpetajaid ees rõõmurohke päev Viljandi Männimäe Külalistemaja bowlingus, kus pandi pallid veerema ja kurikad kukkuma. Kooli tagasi jõudes oli pedagoogidel omavahel aega muljetada, nautides kohvi ning kringlit. Tagasiside oli õpetajate poolt äärmiselt positiivne. Mainiti, et oli koguni nii lõbus, et töö ja Suure-Jaani ununesid sootuks.

Õpetajateks olid abituriendid ja 9. klassi õpilased. Nende muljed õpetajate päevast ja pedagoogi ametist on erinevad:

“Ühel päeval aastas said õpilased kehalises kasvatuses ise teha, mis tahtsid.”

“Meeldis vaheldus rutiinsest päevast.”

“Oli väga huvitav õpetajarollis olla üheks päevaks, klassid tegid ilusti koostööd.”

“Tunnid möödusid kiirelt ja sain aru, et endale väga ei meeldiks see amet.”

“Õpetaja amet ei ole kindlasti kerge, kuid õpetajate koolipäev möödub kindlasti kiiremini kui õpilastel.”

“Õpetajate päev oli mõnus enese proovile panek. Õppisin paljut olles ise hoopiski õpetaja rollis. See päev jääb mõjutama minu ülejäänud elu otsuseid, tegusid ja mõtteid.”

“Hea oli teada saada, mis see õpetaja töö tegelikult hõlmab endast, et mitte ainult seda et pead õpetama asju, vaid ka seda, et sa oled sõber õpilastele ja kuulad nende muresid ja rõõmusid, mis  pole ainult kooliga seotud.”

img_5516

Toomas Hendrik Ilves on öelnud: ”Õpetaja on inimene, kes hoolsa aednikuna paneb iga päev tükikese oma mõistusest ja südamest noortele kaasa.” Võime julgelt väita, et Suure-Jaani õpetajad on just need aednikud, kes teevad oma tööd südame ja hoolega.

img_5588

Täname teid, kallid õpetajad!

12. klassi õpilased,

Janeli Ojaste ja Andrea Maris Aule

Rebasest gümnasistiks – päev, mis ei unune!

oktoober 5, 2016 in meie kool

Traditsiooniks on kujunenud, et saada täisväärtuslikuks gümnastiks, tuleb läbida katsumuste kadalipp rebasena ning alluda abiturientidele ja panna ennast proovile erinevates ülesannetes.

Tänavu toimus ristimine Suure-Jaani Gümnaasiumis 30. septembril. Rebaste päev algas hommikuvõimlemisega ning hügieenirituaaliga, mis sisaldas sinepiga hambapesu ja lõhnastamist küüslaugu parfüümiga. Kellel hommikusöök vahele oli jäänud, sai abiturientide poolt kehakinnituseks huvitavaid suupisteid.

img_5251

Igal vahetunnil toimus erinev tegevus. Võistkondadesse jagatud rebased said taset näidata teatejooksus, kala läbi riiete ajamises ning riideketi tegemises. Söögivahetunniks olid rebased välja mõelnud toreda rühmalaulu, mille saatel tuli neil sööma minna. Pärast kehakinnitust tänasid rebased viisakalt koolikokkasid. Koolipäeva lõpetuseks puhusid julgemad rebased võidu õhupalle puruks.

img_5320

Abiturientide kahjuks olid rebased krutskeid täis ning nende ohjas hoidmisega oli palju raskusi ja pahandusi.

img_5402

Õhtune ristimine ei õnnestunud abiturientide arvates, sest 10. klassi koosseisu oli kohal väga vähe ning seega ei läinud kõik plaanipäraselt. Ometi aga kiidavad 12. klassi õpilased neid rebaseid, kes olid julged kohale tulema ja osa võtma väljamõeldud tegevustes. Gümnaasiumi õpilasteks ristitud rebased andsid kinnituseks enda käejälje paberile.

img_5415

10. klassi õpilased Triin Küttmann ja Katrin Kookla kirjeldavad päeva nii: “Rebastena pidime täitma erinevaid ülesandeid. Näiteks toidukilesse mässituna ümber kooli jooksma, sööma erinevaid ebameeldivaid toidupalu ning ka janu sai kustutatud erinevate jookidega.

Õhtusel tuleproovil ja vande andmisel oli kohal oodatust vähem rebaseid. Arvasime, et peame täitma veel hirmsamaid samme, et gümnastistiks saada, kui päeval. Tegelikkuses, aga ei olnud asi üldse hull. Läbi rebaste silmade oli päev huvitav ja meeldejääv.”.

img_5429

Õpilased loodavad, et rebaste ristimise traditsioon jääb Suure-Jaani Gümnaasiumis pikalt kestma ning õpilased võtavad sellest innukalt osa.

12. klassi õpilased,

Andrea Maris Aule ja Janeli Ojaste

EYE 2016 – “Koos saame asju muuta”

juuni 3, 2016 in meie kool

Maikuu teises pooles, gümnasistide viimase riigieksamiga samal päeval, võtsid mitmed tuhanded, sealhulgas Suure-Jaani noored ette hariva reisi Euroopa Parlamenti, Strasbourgi, kus leidis aset Euroopa Parlamendi poolt ellu kutsutud sündmus European Youth Event 2016 (EYE2016).

Käesoleval aastal võõrustas Euroopa Parlament 20.-21.mail Strasbourgis EYE 2016 sündmusel ligikaudu 7500 noort eurooplast. 39 riigi esindajate seas oli ka mitu Eesti gruppi, kelle seas Suure-Jaani noored koosseisus Ramon Raude, Merit Vaidem, Joonas Simuste, Kerli Pelt ja Magnus Liir ning juurtega Suure-Jaani noor Helena Ringo, kes praegusel hetkel Noarootsi Gümnaasiumis õpinguid lõpetamas.

Juhtlause „Koos saame asju muuta“ all üles ehitatud sündmuse raames toimus palju mitmesuguseid poliitika-, kultuuri- ja ühiskonnaalaseid töötube, debatte ja aruteluringe, mis keskendusid viiele sündmuse põhiteemale: sõda ja rahu, ükskõiksus või osalemine, stagnatsioon või innovatsioon, läbikukkumine või edu ning kõrvalejäetus või juurdepääs. Noortega asusid teemade üle arutlema Euroopa Parlamendi saadikud ning kodanikuühiskonna ja ärimaailma oma ala tegijad ja esindajad. Kogu sündmuse vältel välja käidud ideedest luuakse EYE lõppraport, mis edastatakse juba parlamendisaadikutele.

Sündmusele liikudes tekitasid erinevad välismaailmast tulevad uudised palju kõhedust, et ega meie sündmusel midagi juhtu ning kas kõik ikka laabub kenasti. Prantsusmaal samal ajahetkel toimunud raudteetööliste streik seiskas nii rongi- kui osaliselt ka trammiliikluse, kuid sellest hoolimata saime kõik vajalikud sihtkohad läbitud ning sündmus oli hariv ja kasulik. Kohati häirivaks ning väga ajakulukaks kujunesid ranged turvakontrollid, tänu millele suure tõenäosusega sündmus nii ohutuks kujuneski.

Lisaks ametlikule EYE programmile jäeti aega ka linna ning vaatamisväärsustega tutvumiseks. Külastati mitmeid muuseume, Notre Dame katedraali ja selle vaateplatvormi, millelt avanes uskumatult kaunis vaade rohelusest pakatavale Strasbourgi linnale. Tehti shopingutiire ning nii mõnigi osaleja leidis just sealt omale lõpetamiseks sobiliku kostüümi.

Linn oli üpriski suur, kuid sealjuures piisavalt väikene, et tänavatel juhuslikult kohata teisi eestlasi, kellega sündmuse üle muljetada. Kogu reisi vältel pakkus oma suurepärast seltskonda teine Viljandimaa grupp, August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi õpilasesindus, kellega planeerisime reisi ühiselt, alustades lennuplaanidest ning lõpetades osaliselt kultuuriprogrammiga, rääkimata ühisest majutusest.

Nüüd sündmusele tagasi mõeldes valdavad kõiki osalejaid ainult head ja üleolevad emotsioonid ning soovitakse võimaluse korral uuesti Strasbourgi, Euroopa Parlamenti ja EYE’d külastada. Helena Ringo järelkaja sündmusele: „EYE 2016 oli silmaringi avardav ja uusi kogemusi ning katsumusi pakkuv üritus, mis ei jätnud kindlasti mitte ühtegi asjaosalist külmaks. Strasbourg on ettevõtmise toimumiseks suurepärane, imeilus linn.“

Sündmusel osalemise võimaluse eest soovime tänada meie parlamendisaadikut Indrek Tarandit ja tema bürood, tänu kellele see erakordne reis toimuma sai. Nii osalemisvõimalus kui ka rahastus tuli Hr Tarandi büroo kaudu.
Ringo lisas: „Hindan väga Magnuse pingutusi, et Suure-Jaani noortele selline võimalus pakkuda ning soovitan kõigil alati säärastest võimalustest kinni haarata!“

EYE2016 oli teine sellelaadne üritus ning esimesel (EYE 2014) osales ka meie grupijuhist abiturient Magnus, kes arvab, et ega see ka tema viimaseks jää. Nagu on ka ütlus: „Kolm on kohtuseadus!“  ning loodetavasti kohtume juba kahe aasta pärast EYE 2018 sündmusel.

Kolm päeva läbi Andrea Marise silmade: Riigikaitselaager Koigi lennuväljal

mai 18, 2016 in meie kool

26. aprill 2016 oli päev, mida olin juba õppeaasta algusest salamisi oodanud ja kartnud. Olin kuulnud riigikaitselaagrist nii head kui halba ja ootasin ise juba õhinaga, mis saama hakkab. Ärevus sees, seadsin sammud kooli poole, loomulikult koos oma suure ellujäämiskotiga.
Kell sai 9.00 ja meil oli aeg astuda bussi, mis viis meid meie seiklusele juba veel lähemale.

Bussist maha astudes algas meie kolmepäevane seiklus Koigi lennuväljal. Laagriplatsile saamiseks pidime matkama veidi maad üle põldude. Sihtkohta jõudes räägiti meile natukene laagri olemusest, eesmärkidest ja tingimustest. Seejärel moodustati meist 8 jagu, kus igas oli keskmiselt 10 inimest ning siis algasid juba esimesed tegevused. Esimese jaona, pidime meie komplekteerima teistele jagudele telkide komplekti ning siis juba saime hakata telki üles seadma. Peale seda läksime kokku panema suurt telki, kus edaspidi toimusid söömised ja loengud. Kahjuks esimesel päeval ei olnud ilmataat meie poolt ning terve päeva oli külm ja vihmane. Vihm aga ununes sootuks, kui tuli esimene laserpüstolite võistlus metsas. Võistluses pidime vastasmeeskonna lipu teisest metsa otsast enda lipu juurde toimetama. Mäng meeldis kõigile väga, adrenaliin oli laes ja kunagi ei võinud teada kust vastane sind parasjagu varitseb.
Mäng õpetas meeskonnatööd ning samuti ühendas enda tiimi lähedasemaks. Viimaseks tegevuseks esimesel päeval oli orienteerumine, kus sai proovile panna oma kompassi ja kaardilugemise oskused.

Teine päev algas kell 7.00 hommikuvõimlemisega ning edaspidine tegevus toimus erinevates õpitubades. Esimesena läksime tutvuma erinevate relvadega ning saime võtta relva lahti ja panna uuesti kokku tagasi. Teisena läksime juba relva laskma ja seejärel saime õpetusi rivitrilli kohta. Veel käisime õppimas maskeerimist, esmaabi, sideühendust, relvaga liikumist ning lõpetuseks tuli meil läbida takistusrada. Seekord oli ilmataat meiega leebem ja lasi päiksel paitada meie põski. Teine päev oli kõige kurnavam, seega oli teisel ööl juba uni tunduvalt magusam, vaatamata kõvale asemele ja külmale.

Kolmanda päeva hommik algas 6.30 häirega. Häiret kuuldes pidid kõik telgist nii kiiresti kui said, välja minema ja varasemalt kindlaks määratud positsioonidele minema. Häire lõppedes algas meie hommikuvõimlemine ja jooks. Meie viimast päeva sisustasid kolm võistlust: rahvastepall, köievedu ja takistusrada. Jõukatsumised möödusid väga meeleolukalt ja märkamatult saabuski juba aeg koju minekuks.

Tagantjärele mõeldes ei olnud see laager nii hull, nagu ma olin ette kujutanud. Vahelduseks oli isegi päris hea olla looduse keskel koos võõraste inimestega ja teada, et enamus kogevad neid samu asju minuga koos esimest korda. Küll aga tundsin ma puudust korralikust tualetist ning soojast veest. Õnneks need olid ainult väiksed detailid, ilma milleta sai 3 päeva kenasti hakkama. Samuti oli meeldivaks üllatuseks see, kui hästi me süüa saime. Toidukorrad olid tõsiselt head ja toitvad. Olen õnnelik, et sain sellise katsumuse läbi teha ja tänu sellele sain tuttavaks paljude uute inimestega!

Andrea Maris Aule

Copy Protected by Chetans WP-Copyprotect.